Seksuaaltervis algab teadlikest valikutest
Seksuaaltervis on teema, millest tasub rääkida otse ja ilma liigse piinlikkuseta. See ei tähenda ainult sugulisel teel levivate infektsioonide vältimist. Seksuaaltervis hõlmab ka oma keha tundmist, turvalisi valikuid, partneriga suhtlemist, nõusolekut ning vajadusel õigeaegset arsti poole pöördumist. Tallinnas, kus inimesed kohtuvad erinevates suhtlusringides ja kasutavad palju digitaalseid tutvumisvõimalusi, on teadlikkus eriti praktiline.
Sugulisel teel levivad infektsioonid võivad levida vaginaalse, anaalse ja oraalse seksuaalkontakti kaudu. Probleem on selles, et inimene ei pruugi alati märgata sümptomeid. Mõned infektsioonid võivad kulgeda täiesti ilma nähtavate tunnusteta. Seetõttu ei ole ainult enesetunde järgi võimalik alati hinnata, kas testimine oleks vajalik.
Kaitse ei pea olema keeruline
Kõige lihtsam viis riski vähendada on kasutada kondoomi õigesti. Kondoom tuleks paigaldada enne seksuaalkontakti ning seda tuleb kasutada kogu vahekorra vältel. Kui kondoom puruneb või libiseb maha, tasub olukorda mitte ignoreerida. Vajadusel tuleks küsida tervishoiutöötajalt nõu võimaliku nakkusriski ja järgmiste sammude kohta.
Ka partneriga rääkimine on osa kaitsest. Selline vestlus ei pea muutuma ülekuulamiseks. Piisab rahulikust ja ausast suhtlusest.
Näiteks võib enne intiimsemat suhet küsida:
- Millist kaitsevahendit me kasutame?
- Millal käisime viimati seksuaaltervise kontrollis?
- Kas kummalgi on olnud hiljuti uus seksuaalpartner?
- Kas mõni varasem test on olnud positiivne?
- Kas mõlemad tunnevad ennast olukorraga mugavalt?
Need küsimused võivad alguses tunduda veidi ebamugavad, kuid hiljem võivad need ära hoida palju suurema stressi.
Millal tasub ennast testida?
Testimine on mõistlik pärast võimalikku kaitsmata seksuaalkontakti, kondoomi purunemist või juhul, kui partneril on diagnoositud sugulisel teel leviv infektsioon. Samuti tasub pöörduda spetsialisti poole siis, kui tekivad sümptomid.
Tähelepanu väärivad näiteks ebatavaline eritis, ebameeldiv lõhn, sügelus, villid, haavandid, valu urineerimisel, alakõhuvalu või ebatavaline veritsus. Selliste sümptomite korral ei ole hea mõte lihtsalt oodata, et probleem ise kaob.
Oluline on ka testi õige ajastus. Kõiki nakkusi ei ole võimalik kohe pärast kokkupuudet usaldusväärselt tuvastada. Näiteks HIV testide puhul sõltub aknaperiood kasutatavast testist. Terviseameti andmetel võib laboratoorse veenivere testi puhul aknaperiood olla 18 kuni 45 päeva ning mõne kiirtesti puhul pikem. Seetõttu võib pärast võimalikku nakatumist olla vajalik kordustest.
Mida näitab Eesti statistika?
Terviseameti andmete järgi registreeritakse Eestis HIV uusi juhtumeid jätkuvalt igal aastal, kuigi pikaajalises vaates on olukord võrreldes varasemate aastakümnetega muutunud. Uusi HIV juhtumeid registreeritakse eriti Harjumaal ja Ida Virumaal ning juhtumeid esineb erinevates vanuserühmades.
Tallinna elaniku jaoks tähendab see eelkõige üht praktilist asja: seksuaaltervise kontroll ei peaks olema seotud ainult nähtavate sümptomitega. Teadlikkus ja õigeaegne testimine aitavad võimalikke probleeme varem märgata.
Ära lase piinlikkusel otsustada
Seksuaaltervisega seotud küsimuste puhul on kõige halvem variant probleem lihtsalt ära peita. Kui on tekkinud võimalik nakkusoht, tasub küsida nõu. Kui sümptomid ilmuvad, tasub kontrolli minna. Kui partneriga on vaja kaitse teemal rääkida, tasub vestlus ette võtta.
Hea praktiline harjumus on lihtne: kasuta kaitset, räägi ausalt, kuula oma keha ja testi ennast siis, kui selleks on põhjust. Seksuaaltervise eest hoolitsemine ei ole märk sellest, et midagi on valesti. See on tavaline osa täiskasvanud inimese enda ja oma partneri eest hoolitsemisest.